TEA kursuse seekordne moodul leidis aset imelises Hobukooli pargis Kesk-Eestis. Nüüd on juba keeruline öelda, mitmes moodul see oli, sest teine moodul jäi eriolukorra tõttu poolikuks ja vahepeal korraldasime ka Gaia Akadeemia ajaloo esimese online mooduli. Lõpuks vahet vist väga polegi. Kõige olulisem on see, et saime uuesti ühisel pinnal kokku tulla, koos õppida ja koos luua.
TEA kursusel on väga oluline roll kogukondlikkusel ning see saab areneda grupi sees suuresti ikka vaid nii, et tullakse kokku ja ollakse koos. Kindlasti saab seda edendada ka interneti vahendusel, aga see tundub siiski kordades keerulisem. Ja oligi näha, et kui grupp kohapeale kokku uuesti tuli, siis hakkasid ka grupiprotsessid oluliselt kiiremini edenema.
Hobukooli park on eriline koht, mille on rajanud inimesed, kes on suurepäraseks eeskujuks sellest, et kui teed seda, mida sa tahad ja armastad, siis saab tehtud palju ja loodu on ilus ning kutsuv. Majad, õu, loomad, loodus ja isegi peldikud on siin suureks loominguliseks inspiratsiooniks.
Hobukooli pargis on väga oluline roll ka loomadel. Peale selle, et need loomad aitavad paljusid inimesi teraapia läbi, on nad ka muul ajal hingehoidvad ja erilist rahu sisendavad. Loomad olid koguaeg meie lähedal ja ümber, vaikselt omi asju toimetades ja peegeldades seda, et elu polegi muud, kui üks kulgemine ühest olekust teise. Kõik muu mõtleme me sinna juurde ise välja.
Ahjaa, sinna juurde saime juurde ka hulganisti praktilisi oskusi. Mida kõike me ei teinud- eitasime põhumaja, valmistasime savist ja põhust eitusplokke, krohvisime majaseina, kasutasime erinevaid saage, panime kokku päikeseenergia süsteemi jne jne. Hobukooli pargis on aeg teistsugune- ära teha jõuab hästi palju suteliselt lühikese ajaga, aga ära ei väsi, sest kogu tegemine on lihtsalt nii mänguline ja voolav.
Palusin ka osalejatel oma kogemust Hobukooli pargis kirjeldada ning Dagmari silmade läbi oli nädalavahetus seesugune:
Panen oma mõtteid kirja 1.juunil kell 17:50. Eile õhtul lõppes meie Gaia grupi kohtumine. Tänase päeva jooksul olen palju kordi mõelnud meie grupi ja me ühise kogemuse peale Hobukooli Pargis. Tõden endamisi, et on inimesi, kohti ja kohtumisi, mis annavad inspiratsiooni ja on inimesi, kohti, kohtumisi, mis võtavad inspiratsiooni. Praegu tahan mõttes tagasi minna laupäeva ja pühapäeva ning olla jälle nendes hetkedes, mis inspireerisid. Tunnen, et vajan nii väga sellesse kogemusse tagasi minemist, et elada, et kesta.
Ma alustan lõpust. Meie lõpuring oli kohas, mis oli justkui teises maailmas. Tõesti, me jõudsime pärast hanereas metsarajal jalutamist paika, mille olemasolu ja imelisust ei võinud jalutamise hetkel kuidagi aimata. Ja ometi me olime ühel hetkel paigas, mis paneb mind täna endale ütlema, et imed on olemas. Kui ma sellesse hetke tagasi lähen, siis näen päikest, rohelist aasa ja meid istumas vaikuses ühe viivu. Mulle meenuvad kõik meie jagamised. Meenub, mida igaüks ütles. Meenub, kui liigutav oli inimesi kuulata. Nagu päriselt kuulata. Ja see kuulamine oli eriline. Kuuldu oli eriline. Mul on väga suur austus selle jagamise hetke ees. Tunnen, et päris-päris olemist on nii väga vaja. Olen igale ühele väga tänulik julguse eest ennast näidata ja olla ehe. Tänu sellele me justkui jõudsime ühte punkti kokku. Ja minus ärkas soov teid veelgi rohkem tundma õppida ja teiega sõpradeks saada.
Lõpuring ei sünni ju tühjast kohast. Kõigel oli eellugu. Üks oluline üksteisega kohtumine oli laupäeva õhtul. Me küll otsisime oma grupile ühiselt projekti sel mai kuu viimasel õhtul, kuid üle selle kõige me õppisime üksteist tundma ja tahtsime koos aru saada, kes me grupina oleme ja kuidas me grupina oleme. Ja kui ma tagasi mõtlen, siis kõik meie jutud olid nii vajalikud. Me ei oleks teada saanud, mis meile ei sobi, kui me ei oleks läbi arutanud erinevaid lahendusvõimalusi. Meil oli grupina julgust mõelda ja öelda, mis meile ei meeldi ja mis meile meeldib, mis muudab meid avatuks ja mis teeb meiega seda, et me ei ole avatud. Kõiki neid jutte oli vaja. Usun, et me mõistame midagi nüüd, mida me varem ei mõistnud.
Hele, Sven ja Hobukooli Park. Suur tänu, et te lubasite meil olla teiega koos! Nii tore oli lustides õppida, ise käed külge lüüa ja teha asju, mida päris kindlasti mujal teha ei oleks saanud. Kõigi ühiste tegevuste juures oli nii turvaline toimetada ja ei tekkinud tunnet, et ei julge kaasa tegutseda. Kujutan ette, kuidas ma mõnes teises kohas ei oleks julgenud õppimise protsessis mõnda asja isegi üldse proovida, sest ümber olevad inimesed ja õpetaja oleks justkui ootel, et noh vaatame, kuidas see Sul siin välja ei tule ja kohe saame naerda Su ebaõnnestumise üle. Ja meil oli eile ja laupäeval täiesti vastupidi. Sven suutis meile luua nii mõnusa eluterve ja humoorika olemise, et lihtsalt tekkis lustimise rõõm ja tahe proovida teha asju. Ja selle lustimise käigus tulid justkui ei tea kust nii toreda mõtteterad, mis omakorda olid nii eluterved ja mitmetähenduslikud, et neid saab erinevatesse eluolukordadesse üle kanda. Mõtlesin täna eelnevaid päevi meenutades, et kuidas ikkagi on nii, et kui olemine on nii õige ja justkui nii nagu näib, et olema peabki, et siis saavad kõik asjad nagu selgeks ja jõuavad ühte paika kokku või ühte mõttesse kokku. Ühesõnaga, ma tahan praegu öelda, et ma õppisin elu ja inimeste ja enda kohta palju rohkem, kui pealtnäha põhu- ja saviga ehitusest, elektritootmisest või loomadega koos elamisest võiks õppida. Aitäh kõigile selle võimaluse eest!
Piltide autor: Evelyn Valtin
Kui oled huvitatud järgmisel TEA kursusel osalemisest (tõenäoliselt algusega jaanuar-veebruar 2021), siis kirjuta sellest aadressil info@gaiaakadeemia.ee. Rokem infot kursuse kohta siin.