25. veebruari hommikul algas TEA kursuse 6. lennu õpilaste jaoks seiklus Palupõhja Looduskooli poole, kus toimus kursuse I moodul. Õpilased tulid kokku erinevatest Eestimaa paikadest- Harjumaalt, Lääne-Virumaalt, Tartumaalt ja Saaremaalt.
Esimesed koosveedetud päevad möödusid pärimuse, evolutsiooni ja loomislugude taktis, sest kust mujalt me alustama peaks, kui mitte algusest.
Annan siinkohal sõna edasi kursusel osalejale, Jaagule, kes oma kogemusest mõnusa kokkuvõtte tegi:
Sõitsime Saaremaalt TEA kursusele Fridaga kahekesi ühise kogukondliku projekti nimel, kuid peegeldan oma kogemuse Iseendast lähtuvalt ning keskendun seiklusele, mille südames olen alustanud.
Frida jõudis minu juurde kell 09:00. Kohtusime, ta astus tuppa, aitas asju auto peale vedada. Pakin alati rohkem, kui vajadus selleks ette näeb ning olen õppinud seda osa endast armastama. Tegin Fridale tee peale ühe kohvi ning asusime teele. Embasin kodus Oliveri ja Emiliaga (mu esimesed kaks last, abikaasa Kristi oli juba koos pesamuna Isabellaga päeva teele asunud) taaskohtumise nimel ning seiklus võis alata. Praami peal kohtusime väga paslikult ühe kogukondliku kooliprojekti huvilisega, vahetasime mõned mõtted ja sõit sai peale praami jätkuda.
Autotee andis meile võimaluse kogukondliku kooliprojektiga natuke tööd teha: Mina sõitsin, Frida valis kõnekontakte ja juhtis vestlusi. Kõnelesime kolme erineva loojaga, Frida jättis vajalikud jäljed sõnadena.
Jõudsime Palupõhja Looduskooli mõned minutid peale ametliku lõunasöögi algust, kusagil 13:35 ajal. Oli selgelt tunda, et kõik, kes olid kohale tulnud, olid tulnud selleks, et kogeda, olla, end avada ning tutvuda siiralt.
Toidud meisterdas meile meister Sille – kogu menüü oli taimne ja imemaitsev. Sõin rohkem, kui harjumus ette on kirjutanud.
Esimesel päeval oli meie teejuhiks Robert, kogenud jäljekütt ja mõttemeister. Ta õpetas meid märkama, olema märkamises, uuesti vaatama. Sain temaga kohtumisest kõvasti inspiratsiooni ning tagasi koju jõudes katsetasin kodumetsas õpetussõnu praktikas ning kohtusin seitsme vahva metskitsega. Sundimatult, kulgedes, olles olemises.
Reede oli meie kõigi (v.a Alar) jaoks suuresti tutvumise päev. Ma ei saanud enamus aega sõnu suult ning olin lummuses – tundsin, et olen õigel ajal õiges kohas ning sain Iseendalt sõnumeid, mida mu kaaslaste jagamised peegeldasid.
Ma kuulasin ja imestasin, imestasin ja kuulasin. Avastasin, et igaüks, kellega mul oli au seda ruumi ajas veeta, olid minu jaoks teejuhid. Teejuhid Elus, seigeldes ühist seiklust.
Harjutasime esimesest päevast alates ringide läbiviimist, erinevad eesmärgid, taotlused ja toimed. Kiirelt kasvas üks ringidest südameringiks ning meie südamed kohtusid. Olen varemgi sellistes ringides olnud ning nad on ikka imelised vahendid ühiselt kohtumiseks, otsustamiseks, informeerimiseks, häälestamiseks. Puhas kunst!
Läksime magama, magasin hästi. Aitäh, Robert!
Alustasin hommikut Iseenda tavapärase rutiiniga (Asana’d -> pranayama -> transtsendentaalne meditatsioon). Osa grupist osales Mirell’i poolt läbi viidud kundalini joogas, minul õnnestus alustada sügavat vestlust Anna’ga.
Sügavad vestlused ja kaasnevad taipamised on minu jaoks märksõnad, mis seda nädalavahetust ilmestavad. Seda kõikidega, kellega esimese kokkusaamise käigus õnnestus vestlusse astuda. Märkasin, et need vestlused läksid Minu puhul kõige sügavamaks, kui vestlejaid oli kaks. Samuti kaasnevad taipamised.
Laupäevase päeva täitis Ahto. Tema tõi minu teadvusse Minu põlised juured, maailm avardus nendele tööriistadele, mida põliselt on inimesed siin maal oma vaimu teravaks hoidmisel või kehaliste hädade peletamiseks kasutanud. Laupäev möödus kõike, mida pakuti, sisse ahmides – info, toit, kaasteeliste kogemused. Ahto tõi minu teadvusse loomise laulud ja lood, regilaulud, loitsud, mõistatamise, vanasõnad – nende väekuse tähenduse ning väestamise võime, mida on võimalik neid tööriistu kasutades esile tuua. Õhtuks saatis ta meid sauna. Aitäh, Ahto!
Sauna ettevalmistuse tegime ühiselt – kes hoolitses puude, kes vee, kes sobiva olustiku loomise eest. Mul õnnestus olla osaks tiigist jää alt vee kätte saamisele ning jääaugu kasutamiseks ettevalmistamisele. Kui jääauk ette sai valmistatud, tekkis teadmine, et seda on vaja enne üldkasutamist katsetada. Mõeldud-tehtud. Ilma igasuguse kahtluse ja mureta võtsin oma talveriided seljast ja hüppasin auku. Tajusin külma, kuulasin oma keha reakstsiooni, hingasin end sinna sisse. Rahunesin ning ronisin välja. Panin riidesse ning peale Vahuri ja Virko poolt ahju puudega täitmist suundusime peamajja teiste juurde. Oli käes õhtusöögi aeg, sõime suppi ja nautisime üksteise seltsi. Mängisime lauamängu, mille juhised olid kadunud, mõtlesime ise reeglid välja ja nautisime mängimist, uusi teadmisi ja koosolemist.
Saun sai õhtu kulgedes paraja sooja sisse ning paljud meist suundusid saunavaimuga kohtuma. Oli ka neid, kes võtsid tänuga vastu ööune. Tajusin enda sees teatud tõrget – täis kõht ei lubanud sauna minna. Sellest hoolimata kutsus mind saunamaja juurde. Asusin teele, saja meetri möödudes sain aru, et rätik jäi maha ning läksin sellele järgi. Ise naersin, et mitut märki mul mõistmiseks vaja on. Jõudsin saunamaja lähedusse, peatusin, imetlesin tähistaevast, kuulasin rõõmsaid helisid läbi saunaakna. Kõik oli paigas.
Otsustasin saunale siiski võimaluse anda ning astusin saunesisele tiigi jääle ning puhastasin jääaugu juba uuesti tekkinud jääkirmest. Anna tuli saunast ja sain aru, et tulin selleks, et temaga koos tagasi minna. Jätkasime peamajas oma varasemalt alustatud vestlust ning ööuni tuli peale. Oli ilus päev.
Pühapäeval jätkus kõik samast kohast. Hommikul viis Toomas meid evolutsiooni rännakule ning kõndisime maailma tekkimise teadusliku loomeloo alusel läbi. Võimas ja tähenduslik rännak.
Päev tõi endaga kaasa Gaia looga tutvumise, taipamised ja kursuse projekti sõnastamise. Ühiselt veedetud aeg möödus linnutiivul ning enne, kui ma aru sain, oli aeg emmata taaskohtumise nimel uusi kaaslasi oma elus. Loodud sidemed ja tekkinud tundmised on soojas kambris Minu südames.
Jõudsin õhtul koju kusagil kaheksa ajal, embasin oma pere ja tundsin, et ma ei ole kodust ära käinudki. Oma südames olin ma terve nädalavahetuse kodus – soojuses, rõõmus, kerguses ja puhtas olemises.
Armastus saatis mind sellel seiklusel. Olen tänus.
Nädalavahetus sulas kokku üheks hetkeks ning kõige paremini iseloomustab seda järgmine tundmus: õigel ajal õiges kohas.
See tundmus saatis mind alates väljasõidust kuni kohvri kodus uuesti lahti pakkimiseni. Õigupoolest kestab ta siiani.
Aho! Hõissa!