Visioonist, selle otsimisest ja leidmisest

Milleks veeta üksinda ööd metsikus looduses ning kuidas ennast öisteks kohtumisteks ja juhatuse leidmiseks häälestada? Gaia Akadeemia looja Toomas Trapido jagab oma mõtteid ja kogemusi visioonist, selle otsimisest ja leidmisest.

Varahommik rabasaarel

Kilpkonnasaare ehk Põhja-Ameerika põlisrahvaste kaudu on meieni jõudnud visiooniotsingu (vision quest) mõiste ja praktika. Olen veendunud, et ka meie kultuuris on sarnane nähtus olemas olnud, kuid sarnaselt paljudele ühe paiga põlisrahvale omastele praktikatele on see kas unustusse vajunud või teisenenud millekski, milles me visiooniotsingut enam ära ei tunne.

Mäletan, et 18-aastasena ülikoolis esimesel kursusel bioloogiat õppides ja visiooniotsingutest midagi teadmata tekkis mul tugev tunne, et pean ühe öö üksinda looduses veetma. Läksingi siis ühel õhtul Tartust Ahja jõe äärde Kikassaarde, teel nägin veel suuri koeri, kes metsas jahti pidasid ning kohale jõudes istusin jõekaldal maha. Tegin väikse lõkke ja olin üksinda varakevadises öös. Tegelikult sugugi mitte üksinda, sest minu ümber oli kogu maailm. Kui õhtused linnud laulmise lõpetasid, jäi küll vaiksemaks, aga ikka oli palju hääli, mida teravalt ja kohati kerge kõhedusega jälgida. Taevas muutusid tähed nähtavaks ja niimoodi ühe koha peal istudes nägin ma tegelikult esimest korda, kuidas tähistaevas minu pea kohal end Põhjanaela ümber pööras. Järsku kostis täitsa minu kõrval jõevees solinat ning nähtavale ilmus väike pea ja siis piklik keha. See oli naarits, kes tuli uurima, milline olend on tema valdustesse tulnud ja mida ta seal teeb. Naarits uuris mind mõnda aega, nagu tervitades ja oma maailma vastu võttes ja läks siis jõkke tagasi. Hommikul läksin unega võideldes Tartusse tagasi.

Ma ei saa öelda, et ma sain sellest ööst konkreetse visiooni kogu eluks, aga ma olen üha rohkem veendunud, et on olemas teatud arhetüüpsed kogemused, mis lihtsalt on meile inimeseks olemisel vajalikud, peaaegu võrreldavad käima õppimisega. Üksinda looduses oldud öö on üks nendest, ka tähistaeva liikumise tajumine, kohtumine vabalt elava metsloomaga ja mitmed muud kogemused, mida sel kujul kusagilt mujalt pole võimalik saada.

Päikesetõus rabas

Mida ma tol ajal ei teadnud (ja võib-olla oli see isegi hea) oli see, et visiooniotsingule minnes on hea sõnastada küsimused või taotlused. Näiteks juhatuse otsimine eluga edasiminekuks, taotlus leida õige suund, palve olla parem ja armastavam inimene nii iseenda kui teiste suhtes või siis mõni väga konkreetne küsimus. „Küsi, ja sulle vastatakse“ on öeldud ühes pühas kirjas ja nii ongi. Aga vastus tuleb harva meile kohe arusaadaval kujul, pigem armastab Kõiksus, kelle käest me ju neid küsimusi küsime, meile vastata märkide ja isegi ootamatute olukordade ja olendite keeles. Aga ta igal juhul vastab, selles võib kindel olla. Kui küsimus või taotlus on südamest tulev ja siiras.

Põlisrahvaste visiooniotsingud on tihti neli päeva ja ööd kestvad toidu ja isegi veeta looduses ühe koha peal olemised. Neid tehakse elu murdepunktide ajal, eelkõige täiskasvanuks saamisel, aga ka rasketel hetkedel või mingi väga olulise teadmise saamiseks. Samas ma usun ja tean, et ka ühe tunni jooksul üksinda looduses olla võib palju imelist ja ootamatut juhtuda. Meie elukorralduse juures on üks öö üksinda väljas olla juba päris suur ja kindlat otsust eeldav ettevõtmine. Nii et kui on olemas küsimus või taotlus ning kindel otsus, siis soovitan igal inimesel, kes seda veel kogenud pole, ühe öö oma elus üksinda looduses olla ning võtta avatud südame ja meelega vastu kõik, mida see öö pakub. Ja seejärel rikkamana oma eluteel edasi minna.

 

*Tekst ilmus veebiportaalis Alkeemia.delfi.ee 14.06.2018 pealkirja all “Iidne viis Kõiksuse Teadmiste kõnetamiseks – visiooniotsing”

 

 

Menüü