Millises maailmas elavad sinu lapselapselapsed?

Oled sa mõelnud, millises maailmas hakkavad elama sinu lapselapsed ja nende lapselapsed? On see maailm, kus pole enam puhast õhku, toitu ja vett- nagu näiteks suurtes tööstuslinnades praegu? Või siis puhta loodusega maailmas nagu mõnes idüllilises kohas Eestis?

Mõned aastad tagasi tekkis mul selle pärast tõsine mure. Olin selleks ajaks pikalt finantssektoris töötanud ja arvan, et mõistsin suhteliselt hästi tänapäevase majandusmudeli toimimist. Õrnalt hakkas kujunema ka pilt meie ja minu enda tarbimisharjumuste mõjust keskkonnale, nii ebamugav, kui see ka ei olnud. Kes on maailmas lahtiste silmadega rohkem liikunud, see teab, et sellised rohelised oaasid nagu Eestis on pigem haruldus kui tavapärane nähtus.

Gaia Akadeemia TEA kursuse teine lend Hundiallikal, suvi 2017

Sain aru, et vanamoodi enam ei saa, kuid mis ma siis tegema peaks? Mõistsin ka seda, et muutus algab minust endast. Tugev soov maailm parema paigana maha jätta oli olemas, kuid ei osanud kusagilt pihta hakata. Tänu tuttavatele jõudsin Gaia Akadeemia ja Toomas Trapidoni, kes on jätkusuutlikkuse ja erinevate keskkonna teemadega mitukümmend aastat tegelenud.

Sõnapaar Gaia Akadeemia tundus mulle paljulubav, meenutades natuke Pan Kleksi akadeemiat, kus tegeletakse õpingute ja maagiaga. Mõneti ootasin akadeemilist lähenemist ja samas ka kartsin seda- olen elus piisavalt palju traditsioonilist kooliõpet näinud ja veendunud selle mitte kõige tõhusamas mõjus (vähemalt täiskasvanute puhul). Algus oli omamoodi põnev- alustasime Mõisamaa öko-kogukonnas, mis juba ise oli väga teistmoodi paik minu jaoks. „Ka nii saab elada,“ käis mõtteist läbi, isegi kui ma ise veel sellist elu ette ei kujutanud. Inimesed, kes meie gruppi kokku tulid, olid ka mõnusalt erinevad- IT valdkonna insenerist loomeinimesteni, haridustöötajatest kõrge riigiametnikuni välja, sekka ka inimesi, kes ei mahu üldse kuskile raamidesse.

Õppemeetod ise oli aga see, mis mulle ühelt poolt meeldis ja teisalt tegi elu raskeks. Süsteemse finantsinimesena ootasin kindlaid mudeleid, teooriaid, hüpoteese, juhtumite arutelusid jmt. Selle asemel sain aga hoopiski kogemusliku õppe osaliseks, kus visati pea ees uude seltskonda ja lasti õpetatav oma naha peal läbi elada ja järgi proovida. Sealhulgas ka viisidel, mis viisid mu mugavustsoonist üsnagi kaugele, jagades sh enda sügavamaid (ja võib-olla ka mitte kõige meeldivamaid) tahke ja hirmusid ning samas seda ka teiste puhul tunnistades.

Harjumatu oligi see, kui palju tähelepanu pöörati inimsuhete dünaamikale- mis meid mõjutab, kuidas luua head ja toetavat kogukonda enda ümber, millele keskenduda. Tõelise kingitusena olen saanud neid teadmisi hiljem ära kasutada igapäevases töös meeskondadega, viies oma töö hoopis teisele tasandile, kui enne olin võimalikuks pidanud. Loomulikult saime ka reaalses maailmas toimimise kogemusi- kuidas näiteks ehitada või toitu kasvatada jätkusuutlikumal moel, mida igapäevase tarbimise puhul tähele panna jne, kuni pisiasjadeni välja.

Kooli lõpetades oli lahe vaadata, kuidas see, mida ma tahtsin, oli tegelikult erinev sellest, mida ma vajasin. Ja lõpus oli hea tõdeda, et sain just selle, mida ma tegelikult vajasin. Kogemuse sellest, kui erinevad on inimesed, kui väikesest sädemest võib piisata, et tekiksid ebakõlad ja arusaamatused. Teadmised ja oskused, kuidas ikkagi luua koos toimivaid kogukondi ja meeskondi sügavamal tasandil. Ning mida teha, et igapäevaselt enda ökoloogilist jalajälge vähendada, ilma et peaks selleks metsa kolima ja ökoekstreemsustesse laskuma.

Kui sind ülaltoodu kõnetas, julgen Gaia Akadeemiat soovitada ühe hea variandina, kuidas oma teadlikkust kasvatada ja seeläbi enda järeltulijate elu paremaks muuta.

Lõpetuseks kutsun sind aga mõtlema sellele, kust ja kuidas tulevad need asjad ja toit, mida sa igapäevaselt tarbid. Ehk on nendele mõni kohalikum alternatiiv, mis keskkonda nii palju ei kuluta? Troopiliste puuviljade asemel sobib ehk ka mõni kohalik puuvili? Minu enda näide- aastad tagasi olin suur smuutide armastaja, kuhu käis alati ka 2 banaani. Kuni hea tuttav küsis, et Ain kuule, oled sa mõelnud, kui kaugelt neid siia veetakse? Sain küll aru, et kaugelt, kuid minus tõstis pead ärritus- banaani söömine tundus peaaegu et inimõiguste hulka kuuluma. Kuni ühel hetkel otsustasin katsetada õunaga banaani asemel. Alguses oli veidi harjumatu, kuid peagi hakkas meeldima. Ja sealt peale olen suurema osa ajast hakkama saanud ämma aia õuntega smuutides. Näppude peal arvestades on seeläbi viimase kolme aastaga umbes 2000 banaani vähem Eestisse veetud. Minu arust päris suur hunnik ja kena kokkuhoid ühte lihtsat tarbimisharjumust muutes.

Olge terved ja mõistlikke valikuid!

Teksti autor Ain Mihkelson on Gaia Akadeemia TEA kursuse vilistlane ja loodusrändaja, kes kootsi ja mentorina aitab inimestel ja meeskondadel oma unistused ning soovitud eesmärgid üles leida ja nende poole liikuma saada.

 

Menüü