Kevadel puhume taas elu sisse õhtuloengute sarjale Maarahva põlised tarkused. Seekordne õhtuloeng on pühendatud naiste riituste teemale ja kannab nime: Naiste riitused – tähistamised enne ja nüüd.
Tähtpäevad ja pühad on olnud läbi aegade pere- ja kogukonna väärtuste selgroog, jõu ja väe, tervistumise ja tasakaalu loomise kohad. Tänasel päeval januneme samade väärtuste järele, kuid pahatihti ei oska või ei teagi enam, mis ja milleks on vajalikud tähistamine, riitused, kombed, pühad. Samas võib rõõmuga tõdeda, et vähemalt naisteriituste osas on seis jälle paranemas – jälle on au sees marjapunapäeva päikesetõusu tähistamine, pööriaegsed pudrutaiad, varrude pidamine jms.
Loengus arutleme traditsiooniliste riituste ja kommete teemadel:
Kas mis läinud, see läinud või annab viimse piirini vaesustunud tähtpäevade kombestikule hing sisse puhuda? Mida võtta, mida jätta? Kuidas toimida oma rikkaliku pärimusega? Tähtpäevade ja pühade tähistamise mitmekihilisus ja võrratu rikkus loob hulgaliselt võimalusi selle loovaks kasutamiseks tänapäeval. Millised on võimalused ja praktikad?
Loengu läbiviija Ene Lukka-Jegikjan: “Olen seda meelt, et pärimuskultuuri igikestvad väärtused, nagu looduslähedus, traditsioonilisus, kogukondlikkus aitavad tasakaalustada tänast indiviidi keskset linlikku eelkõige modernsele orienteeritud elulaadi ning ära tunda olulisem, et elada oma elu tasakaalukalt ja väärikalt.
Pärimuskultuuris elamise ja olemise sisuks on identiteet, traditsiooniliste rollide kandmine, suhted kogu ümbritsevaga nii siin- kui teispoolsuses ning igavikulised väärtused. Pärimuslike tähtpäevade ja pühade pidamine on kõiges selles olulisem järjepidev pidepunkt. Nende tähistamine võimaldab uuendada enda kuuluvast pere- ja paikkondlikku, aga ka teistesse kogukondadesse, tugevdada igapäevaste rollide kandmist, hoida ja kasvatada vajalikke suhteid ning pühitseda ühiselt põhiväärtuseid.
Valitud tähtpäevade ja pühade tähistamisel on oluline tunda nii nende varasemat tähendust ja sisu kui ka osata neid mõtestada oma isiklikus ja tulevases tööalases elus tänases ühiskonnas. Paljud tavad on muutunud paindlikumaks ja liikuvamaks. Tänapäevased traditsioonid laenavad vanematest tavadest elemente ja vorme, et anda neile teised ülesanded võrreldes nendega, mida nad täitsid eelnevatel aegadel ning et neid rikastada uute elementidega. Nii mõnedki, traditsioonid on minetanud oma esialgse funktsiooni. Selle asemel on esiplaanile kerkinud meelelahutuslik, puhtalt esteetiline või lihtsalt pidulik funktsioon.
Pärimusekandja ja -õpetaja Ene Lukka-Jegikjan on enda kohta ütelnud järgmist: “Olen päritolult lõunaeestlane. Isa poolt tartumaalane Sangaste kihelkonnast ja ema poolt võrokene Rõuge kihelkonnast. Vajadusest teada, tunda ja kasutada oma pärimust sai minust pärimuskultuuri õpetaja. Pean pärimuskandjaks olemist elutähtsaks ning oma rõõmuks ja kohuseks seda edasi anda nii oma kahele pojale kui kuuele lapselapsele, aga ka kõigile teistele inimestele. Hea võimalus selleks on õpetajatöö Viljandi Kultuuriakadeemias, Pärnu Kolledžis, Eesti Maaülikoolis ja muudel kursustel. Oma elu osaks pean laulmist. Laulan seto leelokooris “Sõsarõ” ja Pärimuslaulu seltsingus. Ka oma magistritöö Eesti Maaülikoolis kirjutasin rahvalaulust “Puud ja rohttaimed Karksi ja Rõige kihelkondade regivärsilistes rahvalauludes”.
Loeng toimub 14. mail kell 19-21 Gaia Koolis (Weizenbergi 20/1). Pilet eelmüügist kuni 13.mai kaasa arvatud: 20 eurot. Kohapeal makstes on osalustasu 25 eurot.
Soodusmüügi piletid saab soetada siit: http://www.oko24.ee/et/a/ohtuloeng-maarahva-polised-tarkused-naiste-riitused
Koostöös Põlistarkuste ja Rahvaravi Kooliga ellu kutsutud “Maarahva põliste tarkuste” sari kätkeb endas erinevate meie põlistarkuste teadjate, uurijate, praktikute ja tarkade loenguid, töötubasid ja vestlusi. Eelenvalt on meil käinud vestlemas Ahto Kaasik, Argo Moor, Anzori Barkalaja, Kaido Kama, Reet Hiiemäe.