Gaia Akadeemia

Gaia Akadeemia

Gaia Akadeemia lähtub rahvusvahelisest Gaia Hariduse õppekavast, mille märksõnadeks on terviklik elukäsitlus ja kogemuslikkus.

Miks me ei hooli ehk mõtteid jätkusuutlikkuse teemal

Tallinna Ülikooli tudeng Carolina Tali jagab oma mõtteid jätkusuutlikuse ja hariduse teemal. Essee on kirjutatud õppeaine jätkusuutliku maailmavaate alused raames, mille juhendajateks Gaia Akadeemia ökoloogia suuna õpetajad Mihkel Kangur ja Toomas Trapido.

Meie põlvkond teab hästi, et hävitame oma käitumisega maailma. Praeguses infoühiskonnas ei ole teadmatus enam vabandus sellise käitumise jätkamiseks. See on ignorantsus, suutmatus näha kaugemale enda kitsast maailmast, see on hoolimatus ja ükskõiksus meie ökosüsteemi suhtes. Meid on kasvatatud maailmas, kus prioriteediks on järjepidev majanduskasv, mitte liikide väljasuremise ära hoidmine; kus olulised on asjad, mitte elusolendid; kus õpitakse eriala, mis võimaldab saada suurt palka, mitte ei tee meid õnnelikuks. Me teame, mis toimub. Me ei ole lollid. Me lihtsalt ei hooli.

Pedagoogika valdkonna tudengina julgen väita, et me ei hooli, sest meid ei ole õpetatud hoolima. Meie esivanemad ei olnud veel teadlikud kliimasoojenemise tagajärgedest ja plastikusaartest ookeanides. Nende jaoks ei olnud mureks see, kas vaalade arvukus väheneb, vaid see, kas oma talu põllumajandussaadustega suudetakse pere terve aasta ära toita. Aeg läks edasi, elujärg paranes, meditsiini ja hariduse kättesaadavus tõusid kontrastselt. Tänaseks on Eesti PISA testide tulemustega maailma eesotsas. Ometi näib, et me ei ole maailmaga toimuvast informeeritud ja meie ellusuhtumine on samasugune, nagu paarsada aastat tagasi. Lihtne on jätkata sissekäidud teed- pürgida üha parema elujärje poole, kuid me ei märka, et oleme ammu ületanud piiri, kus meie liigi üha parem elu on teistele liikidele aina suurenev häving.

Paari päeva eest ilmus Eesti Ekspressis artikkel, kus räägiti veganperekonnast, kus kasvav laps sattus B12-vitamiini puuduse tõttu haiglasse. Selle tagajärjel võeti lapse vanemad kriminaaluurimise alla ning neid ähvardas lapse hooldusõigusest ilmajäämine. Kogu sotsiaalmeedia oli täis kommentaare, mis nõretasid vihast veganite vastu. Minu jaoks oli kurb näha, kui palju kurjust ja kui vähe mõistmist ja teadlikkust on eesti inimeste sees. Loomsetest produktidest loobumine on suurim samm, mida inimene saab teha enda ökoloogilise jalajälje vähendamiseks. Liha- ja piimatööstus hävitavad tohutu kiirusega mageveevarusid, rääkimata õhkupaisatavast ja kliimasoojenemist põhjustavast metaani kogusest. Üle maailma on erinevad terviseorganisatsioonid heaks kiitnud taimse toidu menüüd ning toonud lisaks selle positiivsele mõjule keskkonna suhtes ka välja selle hea mõju tervisele. Ometi ei paista valdav osa eestlastest sellest midagi kuulnud olevat. Need eestlased aga, kes on otsustanud veganluse kui elustiili kasuks, et maailmale minimaalselt kahju toota, satuvad põlu alla ning saavad lausa justkui riigi poolt karistatud. Mind hämmastab, kuidas üle maailma leviv teadlikkus meie toitumisharjumuste mõjust keskkonnale ei ole jõudnud nii paljude eestlasteni. Igaüks teeb ise enda valikud, mida ja kui palju tarbida, kuid seni, kuni halvustatakse neid, kes on otsustanud jätkusuutlikuma eluviisi kasuks, ei parane ka meie inimeste suhtumine meie maailma hoidmisesse. Öeldakse, et muutused saavad alguse ühest indiviidist,  kuid vaadates meie inimeste massilist teadmatust ja teadlikkuse korral hoolimatust, jääb tunne, et ühe grupi inimeste teadlik hooliv käitumine ei mängi suures pildis mingit rolli.

Kõik saab alguse juba varases lapsepõlves. Meenutades enda õpinguid algklassides, ei meenu just palju õppeaineid, kus käsitleti inimtegevuse tagajärgi loodusele. Räägiti küll põgusalt kliimasoojenemisest, kuid ei seletatud, kuhu see võib viia ja mida saame teha selle ärahoidmiseks. Räägiti, kuidas on arenenud meie põllumajandus alepõllundusest tänapäevase põlluharimiseni, kuid ei mainitud, kuidas läbi selle hävitame elukeskkondi ja vähendame looduslikku mitmekesisust ning mageveevarusid. Neid teadmisi sain oma vanematelt ning edasi oma enda huvist maailmas toimuva vastu. Aga kui jätkusuutlikkus ei ole igas kodus jututeemaks ja väärtuseks, siis tekib küsimus, kust saab laps teadmised meie maailmaga toimuvast, et juba varajases eas õppida keskkonnasäästlikku tarbimist ja enda ümbritseva hoidmist? Selleks ajaks, kui laps jõuab keskkooli ning on rohkem teadlik maailmas toimuvast, ei pruugi see enam piisavalt korda minna, et enda tarbimiskäitumist muuta ja astuda samm loodussõbralikuma eluviisi poole. Selleks hetkeks on juba hilja.

Minu jaoks tähendab jätkusuutlikkus pealetulevate põlvede informeeritust ja oskust hoolida meie keskkonnaga toimuvast. Võime väita, et käitume jätkusuutlikult, kuid kui generatsioonide kaupa noori kasvab ülesse ükskõiksuses meie ökosüsteemi suhtes, olles vaid materiaalsele ja säravale orienteeritud, ei ole meie maailm jätkusuutlik. Jätkusuutlikkus ei ole väikese hulga inimeste püüdlus hääletult appi karjuda, et inimesed avaksid silmad ja näeksid kaugemale majanduskasvust. See on pikk ja kestev protsess, mis saab alguse kodust ja koolist. Me kõik teame, et 2+2 on 4, sest seda õpetati meile juba varakult. Me teame, et vägivald ei ole aktsepteeritav, sest meid õpetati, et teistele elusolenditele ei tohi haiget teha. Loodan, et ühel hetkel on meie haridussüsteem teinud piisava arengu, et ka pealetulevad põlved teaksid juba lapsena, et ka meie maailm on elus ja tal on valus, kui me teda ei hoia, sest ühtegi valu ei saa lõputult taluda.

*Essee avaldati Eesti Päevalehes 16. märts 2019 pealkirja all “Carolina Tali: eestlaste rumalust kliimaküsimustes taastoodab kool“.

Comments are closed.